Esimene nädal

Sellel nädalal käisin linnaga rohkem tutvumas. Külastasin Meditsiiniteaduste valdkonna koolimaja ja haiglat. Jalutasin kesklinnas, pargis ja järve ääres käisin koos oma toanaabri ja läti välistudengiga. Pühapäeval matkasime mägedes. Olen alustanud ka jooksmistreeniguga.

Meditsiiniteaduste valdkonna koolimaja asub minu ühiselamule üsna lähedal. Esimest korda, kui sinna sisse astusin, olid mul silmad pärani, kõik tundus olevat nii uhke. Fuajees seisis Hippocratese kuju ja kõik oli nii avar. Teise korruse hõivas meeletult suur raamatukogu. Koridorides oli rohkelt ruumi, kus said õpilased aega veeta ja üksteisega suhelda.

 

Peale koolimajaga tutvumist läksin haiglat vaatama. Haigla peamaja asub koolist umbes 4minutilise jalutuskäigu kaugusel. Esimest korda, kui haiglaplaani nägin, siis ehumusin ära. Minu jaoks on haigla meeletult suur ning raske on leida õiget maja, kuid õnneks asub praktika osakond peamajas. 

Jalutasin kesklinnas ringi ning veidikene ka kõrvaltänavatel. Linna sees jookseb jõgi, milles inimesed kanuutavad. 

Pargis õitsesid juba lilled ning oli kuulda linnnulaulu.

Järve äärde läksime bussiga. Minek oli meie jaoks pisikene seiklus, kuna suutsime oma bussipeatusest mööda sõita. Otsustasime, et läheme lõpp peatusesse ning sõidame sealt tagasi. Sõitsime päris pika maa maha ning avastasime, et oleme jõudnud kuhugi teise linna. Järgmist bussi ei pidanud õnneks kaua ootama ning jõudsime sihtkohta üsna normaalsesl ajal. Ilm oli tol päeval tuuline ja vihmane, seega ei veetnud me järve ääres palju aega.

Pühapäeval käisin koos teiste välistudengitega Praděd mäel. Mägi on 1492m kõrge ja üks kõrgemaid mägesid Tšehhis. Sihtkoht asus Olomucist umbes kahe tunni bussisõidu kaugusel. Ülesse minnes oli ilm päikesepaisteline, kuid tagasi tulles muutus tuuliseks ning lund hakkas sadama. Rajal oli palju suusataid ja lumelaudureid igas vanuses. Matkamise tegi raskemaks lumi ning vahepeal võttis päris võhmale. Ülesse minekuks kulus aega umbes 1,5h. Peale seda, kui üles jõudsime, käisime söömas, vaatasime lihtsalt ringi ja rääkisime juttu. Alla minek läks kiiremini. Lõpus jäi meil aega väheks ning pidime jooksma, et bussile jõuda. Matk oli väga tore, meiega ühineseid veel Ostrava välistudengid ning saime ka nendega veidikene tutvust teha. 

Saabumine

Otsustasin, et võtan ette pikema reisi ja sõidan Tšehhi bussiga. Alustasin sõitmist Tallinast, 8. märtsil kell 22:30 ning saabusin Prahasse 10. märtsil 7:00. Buss sõitis läbi Riia, Leedu ja Poola. Alguses arvasin, et ma ei jaksa seda pikka maad bussis konutada, kuid bussireis oli päris huvitav.

Prahasse jõudes ei olnud minu sõit veel lõpenud, pidin pealinnast Olomouci sõitma. Prahast läksin bussiga Brnosse. Brnos sain kokku ühe tuttavaga, kes käis Eestis praktikat sooritams. Brnos saadeti mind rongile, et jõuda sihtkohta. 

Rong väljus 11:18 ning saabus Olomouci 12:52. Olin päris hirmul, kuna sõitsin üksi ja kohalikku keelt ma ei oska. Rahustasin end sellega, et rongides on ikka tablood, kus on kirjas, mis peatus on järgmine. Rongi nähes, ma ehmusin nii ära ning hirm läks veel suuremaks. Sõiduk ei sarnanenud üldse Eesti omadele. Trepiastme ja platvormi vahele jäi umbes 20-30cm vahe, oma suure kohvriga ma ei julgenud küll sinna peale ronida, aga õnneks mu tuttav aitas mind. Rong oli justkui pärit Harry Potteri filmist, seal ei olnud tabloosid ega kõlareid, rongi sees olid kabiinid, kus oli kuus istekohta.

Teadsin kellaaega, millal rong Olomouci jõuab ning seda, et see on viies peatus. Rongis istudes jälgisin kella ja lugesin peatusi. Akendest ma isegi ei näinud linnanimesid. Minu ainuke lootus oli see, et rong jõuab õigel ajal sihtkohta. Neljandas peatuses tuli üks vanem meesterahvas minuga samasse kabiini. Rong hakkas aeglasemalt sõitma, vaatasin kella ja kell oli 12:42, hakkasin kartma, et kas rong jõudis varem või mis värk toimub. Küsisin meesterahva käest "Olomouc?", vastas, et aega on. Õnneks on tšehhi keel vene keelega natukene sarnane ning ma sain temast aru. Mingi aeg läksin väljumisukse juurde. Südamest lootsin, et kui rongi uks avaneb, siis seal ei ole seda suurt vahet sees, kuid minu lootus purunes. Tundsin hirmu, et kuidas ma selle kohvriga nüüd alla saan. Sel hetkel, kui hakkasin kohvriga astmete juurde liikuma, siis tuli see sama vanahärra mulle appi, väljusin rongist ning ta ulatas mulle minu pagasi. Rongijaama tuli mulle vastu minu buddy koos ühe välistudengiga ning sõitsime trammiga ühiselamusse.

Mind paigutati Neredini ülikoolilinnaku ühiselamusse. Toanaabriks on mul eestalne, kellega ma õpin samas koolis, kuid tema saabud Olomouci veebruaris. Neredini piirkonnas on neli ühiselamut, Neredin I, Neredin II, Neredin III ja Neredin IV. Kesklinna lähedal asuvad veel mõned ühiselamud ning need kõik kuuluvad Palacky ülikoolile. Ülikoolil on mitmeid teaduskondi ning teaduskonna majad on samuti erinevates kohtades.